Tuukrikellasid kasutati Euroopas esmakordselt 1600. aastatel suurtükkide, metallide ja muude väärtuslike materjalide otsimiseks madalatest lahtedest ja järvedest. Tuukrikellad valmistati puidust tünnidest, metallist kateldest ja muudest anumatest, mis olid õhuruumi säilitamiseks ümber pööratud ning millele lisati nii palju raskust, et need vajuksid põhja.

1690. aastal konstrueeris Edmund Halley – Halley komeedi avastanud inglise teadlane – joonisel kujutatud tuukrikella. Halley tuukrikella eripära ja geniaalsus seisnes selles, et seda sai õhuga varustada väiksemate õhuga täidetud alt lahtiste tünnidega, mida laevadelt üles-alla tõsteti ning nahast voolikute abil tuukrikellaga ühendati. Kuna sellised tünnid lasti tuukrikellast pisut sügavamale, voolas õhk neist tuukrikella, tünnid ise täitusid veega. Edasi tõmmati tünnid jälle pinnale ja lasti siis õhuga täiedetuna merepõhja tagasi. Tuukrikella katuseks oli aken, kust pääses valgus kella sisse. Tuukrikellas oli ka ventiil kasutatud õhu välja laskmiseks.